Kas ja kuidas minna käte värisedes ning südame kloppides tundi?
„Nuu, kas tõesti niiiii jube?“ küsite
teie. Aga võib-olla hoopis: „Kelle käed
värisevad ja kelle süda klopib?“.
Minu valitud koolituse eesmärgiks on õppida stressiga
toimetulekut. Kui ma selle koolituse valisin, siis mõtlesin, et tore oleks
osata luua kunstitundides stressivaba õhkkonda. Samas tuleks õpilastel tunnis omandada
uusi teadmisi ja oskusi kunstist. Arvasin, et enese koolitamine stressivaba õhkkonna
loomisel, tuleks kunstitunni
läbiviimisel kasuks.
Nüüd aga, aja möödumisel, mõtlen aina enam, et
ka õpetaja käed ju aegajalt värisevad ja
mida enam pinges on õpetaja, seda stressirohkem on läbiviidav tund. Seega olen
jõudnud järeldusele, et stressivaba peab
olema eelkõige õpetaja ning seejärel saab oodata, et õpilased tema tunnis ennast
vabalt ja rõõmsalt tunnevad. Ma isegi
kaldun arvama, et eesmärk - stressivaba õpetaja on tähtsaim. Alles seejärel tuleb stressivaba
õhkkonna loomine õpilase(te)le.
