Kaheksa Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpetajat osalevad sellel kooliaastal väliskoolitustel. Siin blogis kirjutavad nad kõigest sellest, mis seoses koolitustega südamel. Juttu tuleb nii ootustest koolitusele kui sellest, kuidas koolitusel läks ja mida õpiti.

Kõik osalejad viivad pärast koolitust läbi ka tegevusuuringu, kus katsetavad, kuidas ja mis tingimustel õnnestub õpitut Tallinna Humanitaargümnaasiumi koolikeskkonda lõimida.

Ja kindlasti ei jää koolituste lõpus tulemata ka üks põnev kogemuste vahetamise seminar kooliperele. Kuidas see läheb, sellest kirjutame ka!

Põnevat lugemist kõigile!


P.S. Väliskoolitustel osalemine on võimalik, sest saime toetust Euroopa Liidu programmist Erasmus+.


kolmapäev, 15. november 2017

Koolitustee viib Rooma!

Nelja päeva pärast sõidan Rooma. Õppima, kuidas olla parem juhendaja ja juht, kuidas motiveerida ennast ja teisi. 

Koolituse kolm sisulist märksõna on juhendamine/mentorlus, juhtimine ja motiveerimine. Kõik väga olulised teemad õpetaja igapäevatöös. Ja mitte ainult töös, vaid ka lihtsalt inimesena, koduses keskkonnas, enda arengu mõttes, oma elu juhtimises. 

Mul on tunne, et igal aastal käime töö mõttes läbi saranaseid faase. Kooli alguses on energiat palju, pisut on küll segadus, et mis ja kus, aga ühel hetkel loksub kõik paika. Seejärel tekib vaikselt töömeeleolu, õpetaja ja õpilased on saavutanud mingit sorti rutiini (mitte üldse halvas mõttes) ning õppida-õpetada on mõnus. Seejärel saabub pime aeg ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Hommikul kooli tulles on pime, pärastlõunal koju minnes pime. Isegi kui me proovime sellele mitte mõelda ning mitte ennast sellest mõjutada lasta, siis … Olgem ausad, see pimedus rõhub ühel hetkel meid kõiki. Ja selle pimeduse algusaeg on minu jaoks raske. Ma tajun, et õpilased on väsinud ning justkui tujutud ja selle pinnalt on keeruline aine mõttes edasi minna. Keeleõpe võiks ju ometi olla inspireeriv, sütitav, energiline, värske, tore! Jah, loomulikult vahel raske ja tüütu, aga üldiselt ikkagi silmaringi avardav ja innustav. Aga kui keskkond paneb meid nii raskesse olukorda, siis on vaja oskust ja soovi ise juhina sellest üle olla. Õpetajal on selles kõiges väga oluline roll. Õpetaja peaks olema see, kes haarab grupi kaasa ning viib nad endaga retkele, minu puhul keeleõppe retkele. Ja see võiks olla midagi tähenduslikumat kui lihtsalt üks järjekordne 45 minutit klassiruumis. Minu jaoks on see oluline - see, et õpilased tõesti tunnetaksid, et see aeg, mis nad klassiruumis veedavad, ei ole maha visatud, et nad saavad lisaks keeleteadmistele veel midagi. See midagi võib igaühe jaoks olla erinev (loodetavasti ongi!), aga on oluline, et seal midagi on. Ja siin tuleb mängu õpetaja võime juhtida kogu tegevust nii, et õpilased oleksid valmis kaasa tulema, oleksid valmis panustama ja leidma enda jaoks midagi. Õpetajal on õpilaste elus mängida väga oluline roll ning ma usun, et mida paremad juhid, innustajad ja Õpetajad me oleme, seda paremad inimesed iga päev kooliuksest välja astuvad. 


Ma loodan, et Rooma nii linnana kui koolituse mõttes inspireerib ja innustab. Olema parem õpetaja. Olema targem juht. Olema sisulisem kaasteeline. Olema hoolivam inimene. 

3 kommentaari:

  1. Loodan, et su ootused täituvad! :) Ja ehk toob ka lõunamaine Rooma veidi meie kaamosesse helgust.:)

    VastaKustuta
  2. Super tore oli lugeda. Nagu minu mõtted oleksid olnud. Jummala :) tõsi, et motiveerimiseks on vaja ka "helget" ja positiivset keskkonda, mitte ainult iseennast :). Aga iseendast sõltub ka palju - et olla parem inimene. Naudi kliimavahetust, kaunist ning elamusterohket reisi!

    VastaKustuta
  3. Nii ilusti kirjutatud. Sügavalt, tundega, hingega. Aitäh, Pille!

    VastaKustuta